Naljapäeva puhul

Eile üht huumoriteemalist paneeli kuulamas (Tegelikult tegijaks esitleb: Kuidas murda huumoriga pingeid mitte suhteid? Modereeris Elari Lend, osalesid Annika Arras Milttonist, Alvar Lonks Tabascost ja Daniel Veinbergs). Oli enamasti meelelahutuslik, kuid siiski sai väga mitmeid mõttenoppeid. 

Mulle meeldib ka nalja teha. Noorena olin väga sarkastiline ning see oli ka mu lemmik. Ajapikku olen hakanud hoopiski hindama leebet huumorit, mis ei tee kellegi üle nalja, vaid on lihtsalt nutikas. Eilsest paneelist jäi samuti kõlama, et see ei ole okei nali, kui ütled midagi õelat-naljakat ning siis ütled lõppu "nali". See on siiski kiusamine. Kui teed midagi meelega halvasti ja lõpus ütled "vabandust", siis see ka ei tee kõike heaks. Nii et see paneb mõtlema kõigile neile, kes muudkui teiste vastu õelad on. Ütlevad halvasti, vaatavad nina krimpsus, enda arust jube naljakad, aga keegi kaasa ei naera. "Nali!". Aga tegelikult ei ole. 

Hetkel on maailmas palju kiusu. See teeb õnnetuks. Palju rumalaid inimesi kõrgetel kohtadel ka. Aga ärme meie ülejäänud ole nendesugused. Oleme kaastundlikud, teeme nalja, aga mitte kellegi üle, kes haiget saab. Nalja saab ka muul moel teha. Halva naljaga meenub ka hiljuti nähtud "Inside the manosphere", kus osalevad mehed tegid justkui nalja kellegi üle, aga see oli lihtsalt halvustav, nõme, vastik. Kahju oli muidugi näha, et need mehed ise olid katki ja haiget saanud. Kahju, et nad selle valu elasid just niimoodi välja. Teisi halvustades. Nii et oleme kõik paremad ja õpime sellest, eks.