Appi, ma läksin kooli...jälle

Tahan olla positiivsem, aga juhtub nii, et ka minu tass on tühi ning tuleb peale suurem vingumise tuju. Tegelikult ei tahaks vinguda ning rahulolematu olla. Hetkel on aga nii.  Vahepeal avastan end ka probleemi ees. Et kas ma tean, mida ma oma karjäärist tahan, kuhu liigun, miks? Ja siis jään konsulteerima endaga (iseenda peas) ning ketran oma probleeme. Lahendusi nagu on, aga samas ei ole ka.  Igal juhul olen aru saanud, et ühelt poolt tahan olla paljudele inimestele abiks ning olla olemas, kuid samas avastan end teinekord energiast tühjana, et ma pole midagi enda jaoks teinud või enda jaoks olemas olnud. Ehk siis on probleem pidevalt "aita teisi" ja "mõtle ka endale" vahel.  Nüüd olen igal juhul mõelnud ka sellele, et peaksin mõne professionaalse karjääri coachiga kohtuma, kes näeks mu võimalusi ja potentsiaale kõrvalt. Kipun end ise kiiremini väiksemaks tegema, kuid tegelikkuses peaksin just energia suunama sinna, mis mu tugevused on. Ja et seda fookust hoida, si...

Kuigi rahvatants on väga hea füüsiline trenn, siis seal taga on kõvasti ka muud - näiteks üksikinimese kohusetunne ning omavaheline usaldus. Samasid mõtteid mõtisklesin oma peas ka tantsupeol tantsides ning nüüd tantsuansambli juubelil jõudis see mõte taas minuni - küll ikka peab olema palju usaldust, et selliseid suuri sündmusi korraldada.  See usaldus ei teki aga tühjast kohast, selle nimel tehakse tööd. Ehk et inimene läheb tantsima, mis on ise juba selline rühmatrenn, kus iga inimese puudumine mõjutab terviku õppimist ja ühtsust. Kui rühmatunne on tugev, kohusetunne olemas, siis ega ei soovita puududa. Ja kui keegi peaks puuduma lihtsalt niisama, siis ega teda kaua ei usaldata ka. Juhendaja ootab, et tantsijad on trennides kohal, tantsijad ootavad, et juhendaja tantse õpetaks. Nii tekib omavaheline usaldus trennides. Juhendaja usaldab tantsijaid, et nad käivad kohal ning õpivad tantse ja oskaksid järjest ühtlasemalt seda teha.  Kui nüüd suurele kontserdile mõelda, siis see...

Ma olen küll hetkel sellises eluhetkes, kus ma klubis reivimas ei käi ning üldiselt pole vist kunagi käinud, aga hea biit ning tants on mu jaoks olulised. OOPUSele olen ka algusest peale kaasa elanud, sest kui keegi teeb midagi uuenduslikku nii kirglikud, siis seda on lahe näha ning muidugi peab ka teineteist toetama.  OOPUS on oma liistude juurde jäänud. Muusikat saadab biit, mis tõmbab liikuma. Kuulasin uut albumit "Reivlender" laua taga, kuid jalg hakkas kohe liikuma ning oleks tahtnud püsti karata ja kehale alluda. Küll jõuan!  Erilise elamuse pakkus "Põrgumõis" oma tumedusega. Samuti on mõnusalt muusikaliselt ärakandev "Sissejuhatus".  Olev Muska kaudu on nad nüüd oma folktroonika juurde saanud ka sõnad küborg-folkmuusika. Pealkiri "Reivlender" vihjab reivi ja reilenderi kombinatsioonile. Rahvatantsijana märkasin seda kohe ning see on põnev sõnademäng. Samuti on nad ise öelnud, et uus album viib muusikalise eneseväljenduse rituaalsemale tasa...

Eile oli Eesti muusikamaastiku pidu ning jagati Eesti Muusikaauhindu . Gala oli uhke, väärikas, pakkus show 'd ning üllatusi. Eks palju oli üles ehitatud telemaagiale ning kohapeal võib-olla ei nautinud kõike nii, nagu näeks ja kogeks läbi planeeritud režii.  Kuigi minu jaoks võitjate seas üllatusi ei olnud (aga kõigi üle on hea meel!), siis minu jaoks on tegelikult väga olulised hoopis mõned artistid, kes nomineeritud olid. Võib-olla oli lõpuks nende üle kõige suurem hea meel. Mõtlen siinkohal näiteks Alonette'i ja mariin.k'd. Palju õnne teile nominatsioonide puhul!  Kaks artisti, kelle albumid mulle sel aastal samuti väga meeldisid, olid Meelik ja nublu & Vaiko Eplik. Kuigi nad ei noppinud eile ühtegi auhinda, võitsid nad ilmselt paljude melomaanide südameid.  Minu jaoks läks väga korda ka president Alar Karise kõne (tore oli näha, et kogu saal võttis ta rõõmu ning püstiseismisega vastu), kes rõhutas, et muusikud teeksid ikka südamest, mitte AI abiga. Seda saab õnne...

Kirjutasin selle 28. detsembril 2025 ning jagan talletamise eesmärgil ka blogis.  Käisin eile nende kontserdil Pärnus. See oli välja müüdud. Mitu kuud varem oli välja müüdud. Vaatasin huviga, kes siis sammud Kultuuriklubi Tempel poole olid seadnud. Kusjuures tundus, et palju oli keskealisi (mitte siis esimeses nooruses) inimesi. Selliseid, kes teavad, mida elult tahavad, soovivad kvaliteeti ja neil on võimalik seda endale lubada. Kohe, kui Sadu lavale astus, lauldi kaasa. Kõvasti, häälekalt, kirglikult. Nagu bänd ka ise nentis, siis oli Pärnu publik vist nende (küll lühikese) kontserdiajaloo häälekaim. Ja tore oli ka see, et Pärnu publik tõestas muusikutele, et sinna tasub oma kontserdiga tulla. Sadust endast. Kirjutasin oma blogis nende albumist ning nentisin, et ma pole veel 100% müüdud, aga et samas on hea, kui saan veel rohkem soojeneda. See kontsert eile kindlasti oli soojenemine. See energia! Kirg! Vabadus! Rõõm oli neid kõiki näha laval seda tegemas, mis neile meeldib. Kõik ...

Iga aasta on erinev. Juba tundub meediat ning erinevaid uudiseid tuttavate ringis jälgides, et 2025 oli suur lahkuminekute aasta. Mulle tundub, et see võis olla aasta, kus võeti vastu suuri ja raskeid otsuseid.  Minul endal oli see pigem väga töökas aasta. Lauale hüppas mitmeid põnevaid lisaprojekte, mis erinevalt arendasid ja kontaktibaasi laiendasid. Tagasi vaadates tundub ka sõbrannade aasta, kuigi ega kõigiga ei jõudnud alati kokku saada, kuid aastal oli mitu kauaoodatud sõbrannadehetke.  Aasta algus ja kevad Isiklikus plaanis algas ühe suure investeeringuga kodusse - nimelt paigaldati üks suur kapp. Lisaks pidasin väikese seltskonnaga sünnipäeva. Aasta alguses ehmatas meid ühe lähedasega juhtunud terviserike, mis oli pikaaegne, kuid õnneks lahenes positiivselt. 2025. aasta esimene pool oli väga tantsupeokeskne. Oli mitmeid ettetantsimisi ning pingelisi hetki. Kes veel siis ei tea, siis enne tantsupeole saamist on kaks olulist ettetantsimist, mis on tavaliselt pingelised j...