Appi, ma läksin kooli...jälle

Eile üht huumoriteemalist paneeli kuulamas (Tegelikult tegijaks esitleb: Kuidas murda huumoriga pingeid mitte suhteid? Modereeris Elari Lend, osalesid Annika Arras Milttonist, Alvar Lonks Tabascost ja Daniel Veinbergs). Oli enamasti meelelahutuslik, kuid siiski sai väga mitmeid mõttenoppeid.  Mulle meeldib ka nalja teha. Noorena olin väga sarkastiline ning see oli ka mu lemmik. Ajapikku olen hakanud hoopiski hindama leebet huumorit, mis ei tee kellegi üle nalja, vaid on lihtsalt nutikas. Eilsest paneelist jäi samuti kõlama, et see ei ole okei nali, kui ütled midagi õelat-naljakat ning siis ütled lõppu "nali". See on siiski kiusamine. Kui teed midagi meelega halvasti ja lõpus ütled "vabandust", siis see ka ei tee kõike heaks. Nii et see paneb mõtlema kõigile neile, kes muudkui teiste vastu õelad on. Ütlevad halvasti, vaatavad nina krimpsus, enda arust jube naljakad, aga keegi kaasa ei naera. "Nali!". Aga tegelikult ei ole.  Hetkel on maailmas palju kiusu. S...

Tahan olla positiivsem, aga juhtub nii, et ka minu tass on tühi ning tuleb peale suurem vingumise tuju. Tegelikult ei tahaks vinguda ning rahulolematu olla. Hetkel on aga nii.  Vahepeal avastan end ka probleemi ees. Et kas ma tean, mida ma oma karjäärist tahan, kuhu liigun, miks? Ja siis jään konsulteerima endaga (iseenda peas) ning ketran oma probleeme. Lahendusi nagu on, aga samas ei ole ka.  Igal juhul olen aru saanud, et ühelt poolt tahan olla paljudele inimestele abiks ning olla olemas, kuid samas avastan end teinekord energiast tühjana, et ma pole midagi enda jaoks teinud või enda jaoks olemas olnud. Ehk siis on probleem pidevalt "aita teisi" ja "mõtle ka endale" vahel.  Nüüd olen igal juhul mõelnud ka sellele, et peaksin mõne professionaalse karjääri coachiga kohtuma, kes näeks mu võimalusi ja potentsiaale kõrvalt. Kipun end ise kiiremini väiksemaks tegema, kuid tegelikkuses peaksin just energia suunama sinna, mis mu tugevused on. Ja et seda fookust hoida, si...