Rahvatantsija on ikka imeline

Kuigi rahvatants on väga hea füüsiline trenn, siis seal taga on kõvasti ka muud - näiteks üksikinimese kohusetunne ning omavaheline usaldus. Samasid mõtteid mõtisklesin oma peas ka tantsupeol tantsides ning nüüd tantsuansambli juubelil jõudis see mõte taas minuni - küll ikka peab olema palju usaldust, et selliseid suuri sündmusi korraldada. 

See usaldus ei teki aga tühjast kohast, selle nimel tehakse tööd. Ehk et inimene läheb tantsima, mis on ise juba selline rühmatrenn, kus iga inimese puudumine mõjutab terviku õppimist ja ühtsust. Kui rühmatunne on tugev, kohusetunne olemas, siis ega ei soovita puududa. Ja kui keegi peaks puuduma lihtsalt niisama, siis ega teda kaua ei usaldata ka. Juhendaja ootab, et tantsijad on trennides kohal, tantsijad ootavad, et juhendaja tantse õpetaks. Nii tekib omavaheline usaldus trennides. Juhendaja usaldab tantsijaid, et nad käivad kohal ning õpivad tantse ja oskaksid järjest ühtlasemalt seda teha. 

Kui nüüd suurele kontserdile mõelda, siis see on üks paras kaos - suuri ja väikeseid tantsijaid on palju, olukord närvilisem, kes millal kuhu läheb, mis riided seljas jne. Siin on see usaldus palju suurem. Et üks tantsija ei puuduks või oleks vales kohas. Ja kui laval näiteks midagi sassi läheb, siis ta saab usaldada kaastantsijaid, et nad teda aitavad. 

Publiku jaoks võib olla see tavaline, et tants algab, kõik liiguvad lavale, kedagi ei ole puudu. Aga minu jaoks näitab see kohusetunnet, aga ka suurt usaldust - et kõik on kohal, kõik mõtlevad kaasa, keegi ei tee meelega vigu või veel hullem - lihtsalt ei tule. 

Tantsupeo suurusel sündmusel on selline usaldus veel, veel suurem. Siis on see rühm tasandilt, ansambli tasandilt liikunud veel suuremale tasandile. Iga tantsija loeb. Aga ega keegi ei jõua jälgida tantsupeo juhtidest, kas ikka iga inimene tuhandetest on kohal. Kas nad ikka on rahvarõivais. See lõpuks taandub inimesele ja tema kohusetundele, rühmatundele. Ja seda kõike on väga äge mõelda. 

See rahvatantsija on ikka üks imeloom.