Mina ja Sigur Ros

Ma ei mäleta, kuidas ma legendaarse Islandi ansambli Sigur Rosini jõudsin. Igal juhul oli see gümnaasiumiaeg (ehk mingid aastad enne 2006) ning ma arvan, et see võis olla ka mu tippaeg muusika otsimises ja avastamises. See oli tippaeg, sest olin nii uudishimulik ja muusikanäljas. Kuulasin palju, kuulasin peaaegu kõike. Leidsin hiljuti kompilatsiooni CD-d, mis sellest ajast on. Tõesti väga huvitav aeg muusikas ning häid artiste leidub seal palju (Four Tet, Massive Attack, Björk, Sigur Ros, Beirut, Bat For Lashes, Kosheen jm). Muidugi oli mul ka üks tore emo ja rokiajastu, sellele eelnes üks korralik raadiopopi aeg. Kuidas ma muusikat enne streaming-platvorme leidsin, täpselt ei teagi. 

Kui nüüd aga just praegu Tallinnas orkestriga esinenud Sigur Rosist rääkida, siis see muusika jääb sinuga. Ma polnud neid aastaid vahepeal kuulanud, kuid kui tuli teade, et nad Eestisse esinema tulevad, siis teadsin, et pean minema. Ma ei pettunud. Muusika voogas ja viis endaga. Mul on hea meel, et istusime rõdul, sest siis nägime orkestrit ja bändi tervikuna, lisaks oli kogu elamuses oma roll saalis hõljuval tossul ning istuvatel inimestel. Vahepeal oli tunne, nagu oleksime kuskil udusel pimedal merel, müstilised kaipostid paistavad udu seest. Ainukesed asjad, mis häirisid ja silma paistsid, olid mõned üksikud telefoniga jäädvustajad (rõdult paistab eriti hästi) ja eriti need, kellel välk peal oli. Sellest võin muidugi teine kord pikemalt heietada. Oleksin isegi tahtnud, et lugude vahepeal ei oleks me aplodeerinud. Nii sujuvalt oleks kõik edasi läinud ja kulgenud. 

Sigur Rosi muusikat olen kasutanud trenni tehes (jah, kunagi ammu käisin ja tegin natuke trenni tantsulaagrites) ning isegi ühe loo järgi katsetanud Koolitantsu jaoks tantsu teha. Videot ilmselt sellest ei ole, sest aeg oli selline, kus jäädvustamisvõimalusi oli vähem. 

Üks huvitav asi on aga see, et olen ühe korra varem Sigur Rosi Tallinna kontserdil käinud ning seda ka pildistanud. Asukohana Rock Cafe. 23. august 2008. Müstiline, kaunis kontsert oli ka seegi. Mul on ääretult hea meel, et minu armastus fotograafia vastu (ja järjepidevus end sündmustele pressida) on viinud mind nii sellele kontserdile kui ka igasugustele teistele. Aitäh, mu ustavad aparaadid. Kui seal kontserdil tegin nn tööd (pildistasin ametlikult ühele veebilehele), siis nüüd ma sain lihtsalt olla ja nautida. 

Aga veel aastast 2025. Praeguse elukorraldusega jõuan pigem vähem kontsertidele ning kui festivalidel natuke kuulata jõuan, siis on ka seda vähe, et süveneda ja nautida. Seega oli Alexela kontserdimajas minu muusikamaitsele ja kõrvadele üks tõeline gurmeesöömaaeg. Nautisin iga hetke, iga nooti, iga poognatõmmet, klahvivajutust, prožektoriliigutust. See oli üks suur, suur pai. 

Minu jaoks on Sigur Rosi muusika helge ja lootustandev. Kuigi see võib-olla esmapilgul (esmahelil?) ei pruugi nii tunduda, siis miskipärast see minu jaoks nii on. Ehk seostub see millegi helgega? Teismeeaga? Kuigi oli ka seal arenguängi ja mõistmatust maailmas toimuvast, kuid siiski toob see Islandi bändi muusika minus välja helgust. Ja see helguse tunne on nüüd ka päev hiljem ja loodetavasti kauem veel. 

Siin fotod aastast 2008.