Mina ja tants

Tants on minu jaoks olnud läbi elu oluline. Ja ma kirjutan sellest kohe ka lähemalt. 

Ma ei mäleta, mis vanuses täpsemalt tantsutrennidega alustasin, ilmselt seal 5. klassi kandis. Tantsisime playbacki numbrites juba varem. Mäletan, kuidas Spice Girls'i klassiõdedega järele tegime. 5. klassis läksin Gabriele moe- ja tantsukooli. Seal oli nii tantsutunde kui ka moeteemalisi tunde. Tantsutundidest väga midagi ei mäleta, aga üks etendus oli, kus vahepaladeks olid mingid loomadega seotud kavad (üle lava kõndimised) ning et olin kass. Kuidagi mäletan, et natuke pelgasin esinemist ja julgusest jäi puudu, aga õpetaja innustas ja kiitis (ilmselt jäin siiski millegagi silma). Üleüldiselt võiks ju arvata, et olen alati olnud julge esineja, kuid oh ei. See julgus tekkis alles teismeeas, enne oli kuidagi oma keha tunnetus ja liikumise õppimine põhilisem. 

Gabrieles käisin veel lisaks ühele hooajale paar kuud, aga siis jäi kuidagi pooleli. Aga mäletan, et sain ühte vanusegruppi Pärnu legendaarsemate tantsutüdrukutega (Kairi Killing üks nendest :D) ning et Erki Meltsi moderntantsu tunnid olid nii ägedad. 

Uuest õppeaastast (nii umbes 7. klass) läksin Janne Ristimetsa juurde Kunstide Majja. Ja sinna jäin kooli lõpuni, veel lisaks pärast seda käisin laagrites abis ja tunde tegemas, tegin ise tantse Koolitantsu jaoks jne. Ja nüüd kevadel esinesime vilistlaskavas. Nii et siit tekkis mingi kogukond, tantsuperekond. Aga ega Janne juureski see julgus ja kehatunnetus ei tekkinud kohe. Paljud tantsijad olid julgemad, säravamad, ilusamad laval. Ma olin selline korralik keskmine. Mäletan, et oli üks tants, kus Pärnu laulja Fredi laulis rock'n'rolli lugu ja seal äkki tekkis mingi julgus (ja puusanõksutamise julgus). 

Mul on aga hea meel, et kuigi see julgus ja tantsuline oskus kasvas ajas, siis kunagi ei olnud trennides ja tundides tunnet, et nüüd on midagi kehvemini. Ja nii peakski laste huvihariduses olema - innustatakse, õpetatakse, kaasatakse nii kaua, kuni äkki see sära välja tuleb. 

Gümnaasiumis tekkis ka kooli tantsurühm Jaanika Müürsepa juhtimisel nimega Nää. Ja see maandus viljakasse pinnasesse, sest Jaanika tantsukeel oli teistsugune ning oli väga lahedalt värskendav teha kontaktimprot või tõsteid. 

Tants oli mu elus nii oluline, et kaalusin selle õppima minemist ka ülikooli, kuid siiski ei läinud. Samas ega see minust kaugele ei jäänud. Igal aastal leidsin mingi aktiivsema tunni, mida juurde võtsin. Lisaks käisin ülikooli ajal kaks korda neidude rühmaga tantsupeol (2007 ja 2009). 

Kui ma ülikooli läksin, siis käisin veel mitu aastat Koolitantsu jaoks teistele tantse tegemas. Mulle meeldis muusikat kuulata ja koreograafiat ette kujutada, mis enda peas oli muidugi palju võimsam. Tore, et Janne mul lasi seda teha ning tundus, et tol ajal meeldis see ka noortele, kellega töötasin. Muidugi aastaid hiljem tantse meenutades või isegi nähes saab mõnusalt itsitada, sest... noh... ilmselgelt ma ei suutnud oma koreograafiaid elustada oma peast :) Kõik algas juba minu enda tehnika puudumises, sest tegelikult mul ju nii tohutut klassikalist kehakooli seljataga polnud. Küll aga oli mul teised oskused. :) Tagantjärele mõeldes oli mul armsalt enesekindel tunne, et ma oskan õpetada ja oskan ise neid liigutusi teha, mida tantsijatelt ootasin. 

Pärast ülikooli lõpetamist olid mõned tantsuvabad aastad, aga siis sattusin magistriõppes kokku Monikaga, kes juhendas Tuisulises rahvatantsu ja värbas meid pärast 2014. aasta tantsupidu (kus mu vend tantsis ning ma otsustasin, et tahan tagasi). Seekord aga segarühma. Kuidagi see õnnestuski ning võin julgelt öelda, et see muutis mu elu. Aastad möödusid ning lõpuks juhtus nii, et mu partneriks sattus üks noormees, kellega nüüd pere oleme. :) 

Rahvatants on aga tantsu mu ellu tagasi toonud ning mul on selle üle nii hea meel. Kuigi ka siin on olnud nii rahulolematust, pettumust ja pahameelt (no näiteks jäime välja 2019. aasta tantsupeolt või kui rühm pole olnud terviklik jne), aga üldiselt enam ei kujutaks elu selleta ette. Kuigi jah - tegime pausi, kui laps oli väike, aga siiski oleme ringiga tagasi. Lisaks käime kogu perega ka pererühmas liigutamas, tantsimas. 

Kuigi ma tantsu ülikoolis ei õppinud, siis selleta ei kujuta elu ette. Siiani armastan vaadata tantsusaateid või erinevaid koreograafiaid, konkursse, mulle meeldib teisi rahvatantsuansambleid käia vaatamas, sest repertuaar on teine ning on tekkinud sõpru teistest ansamblitest. Rahvatantsijad on mingi teisest puust inimesed, kes hoiavad kokku, aitavad, on positiivsemad ja julgemad. Kui vaatan kas või seda, kuidas rahvatantsumees on valmis kuskil tantsuplatsile minema või veidi lollitama, siis see on nii äge. Tants on nii oluline, et oma pulmas tahtsin kindlasti rahvatantsu ning ka ise "Tuljakut" tantsida. 

Ja kui rahvatantsust räägime, siis ei saa üle ega ümber kaunitest rahvarõivastest. Ma sellest parem ei hakka - nii, nii kaunis on see kõik!