Muusikast: Mari Jürjens "...aga samas..."

Otsustasin, et uuel aastal soovin rohkem teadlikult muusikat kuulata. Seepärast plaanin vähemalt korra kuus ka mõnes albumist või muusikast/muusikust lähemalt kirjutada. Enda harjutamise eesmärgil. Valikut teha on muidugi keeruline, sest muusikat ilmub pidevalt ning valikut teha keeruline. Siiski valisin esimeseks Mari Jürjensi albumi "...aga samas...", mille kohta minuni juba kiidusõnu on jõudnud ning Mari on nomineeritud ka Eesti Muusikaauhindadele. 

Enne kuulama hakkamist oli mul juba teatav ootus, sest tean tema eelmist loomingut ning sellel on tugev sarnane käekiri. Meeldiv mänglev selge vokaal, hea sõnakasutus ning meeldejääv aga lihtne viis. Uus album... seda ongi. Selles on palju tuttavlikku, see on lohutav, head tunnet pakkuv. Minu arust väärib Mari puhul väljatoomist tema laulude lüürika. See on alati kaunis, võiks olla lausa eraldi raamatuna, sest need töötavad ka iseseisvalt luulena. Sõnad on ühelt poolt nii lihtsad, samas mitmetasandilised. Paralleeli toon Leelo Tunglaga, kelle luuleridu läbi lasteraamatute viimasel ajal oleme palju lugenud ning need on lihtsalt nii head. Vahelduseks konarlikule tõlkeluulele on see lihtsalt kuld, midagi mis lausa voolab. Sama on Mari sõnadega. Need voolavad. Neis on sügavust.

Kõige rohkem kerkisid esile lood "...aga samas...", "Ränduri laul", "Kõrradikõtak" ja "Näk-näk-näk".  Lugu "Kõrradikõtak" oli albumi keskel väga värskendav ning kelmikas. Selle peale soovinuks näha mingit toredat koreograafiat või mängu või lavastust. Sama mõte tekkis ka albumi viimast lugu "Näk-näk-näk" kuulates. Kindlasti ei taha öelda, et muud lood oleksid kuidagi kehvemad, vaid läksid oma meeleolult ja kaunil viisil rohkem järjest ühte tervikusse ning tervitatav oli vahele värske puhanguna kuulda midagi teistsugust. 

Ma ei tea küll, kuidas, kuid nii palju ja kaua, kui Marit tean, siis siirus ning sõbralikkus käivad tema juures alati. Huvitav on ka see, kuidas tema siiras olek jõuab muusikasse, kuidas midagi ei tundu olevat sunnitud. Eks teekonna juures on palju kõhklemist, kasvamist, värve ja tasandeid, aga see teeb ühe muusiku loomingu just kõnekaks ning meiesarnaseks. Meie, kes me seda loomingut kuulame ja sisse ahmime. 

Mari Jürjensiga meenub ka üks vahva seik. Nimelt käisin kuskil 10+ aastat tagasi palju Euroopa Liidu rahastuse toel palju noortevahetustel ning sealtkaudu on mul üks väga armas pool sõbranna. Mängisin ikka eesti muusikat ka ning ühel hetkel (2022. a sügisel) kirjutas ta mulle, et teda kummitab üks eesti lugu, mille refrään on "la li lu li, la li lu la, la li lu li la la  la li lu la". Et kas ma tean juhuslikult, mis see olla võib. See lugu hakkas ka minu peas mängima ning muidugi hakkasin siis Mari lugusid läbi kammima, milline refrään selline oli. Saadetud sai see lugu ning see oligi õige! Nii huvitav, et välismaalasel see pähe kargab ning kui ta isegi ainult selgitab seda, siis see lugu hakkab ka minul peas "mängima". 

Mari Jürjens "...aga samas..." (2024)
Lugude nimekiri:

1. … aga samas …

2. Akord

3. Oma unedes

4. Ränduri laul

5. Maikuu

6. Kulub ära

7. Kõrradikõtak

8. Tõsta silmad

9. Uus lumi

10. Jõululaul

11. Hirmul on suured silmad

12. Vana kere

13. Näk-näk-näk