Ood sõpradele

Ma usun küll, et ma poleks täna see inimene, kui mu ümber ei oleks just need inimesed (ja eriti sõbrad), kes just on. 

Olgu siis need sõbrad, kes on jäänud põhikoolist/gümnaasiumist alates ja kellega saame hoolimata meie füüsilisest kaugusest ikka ja jälle kokku, või sõbrad, kellega oleme nii palju ühiseid samme astunud ja teineteist neis alati toetanud, või sõbrad, kelle oleme leidnud läbi tantsu. 

Kui ühel hetkel oma elus reisisin palju - käisin tänu noortevahetustele palju Euroopas ringi, sain igalt kohtumiselt 20-30 uut kontakti, siis kuidagi juhtus ikka nii, et neist 1-2 olid rohkem "minu inimesed", kellega olen suuremal või vähemal määral suhtlema jäänud. Sellel hetkel oma elus olin kohas, kus mulle meeldis nii paljude uute inimestega kohtuda. Nüüd olen aga pigem kohas, kus pigem tugevdan vanu tutvusi ja sõprussuhteid, kui otsin uusi. Mitte et uute inimestega ei oleks tore kohtuda - ikka on, kuid mul ei ole ilmtingimata vaja uusi tutvusi luua. 

Kui nüüd rahulikult läbi mõtled, siis kui palju on päriselt neid sõpru, kellega väga isiklikke teemasid soovid jagada või arutada, kellele helistaksid väga suure rõõmu või vastupidi - kurbuse - korral? Neid ei ole tegelikult liiga palju. Minu jaoks on need sõbrad väga väärtuslikud, kellega võib-olla ei suhtle küll igapäevaselt, kuid iga kord kohtudes on palju jututeemasid, mõnus olla ja turvaline oma mõtteid jagada. 

Olen väga rahul oma sõpradega ja tahaks isegi rohkem kohtuda, kui päriselt võimalik on. Loodan, et mõtlete ja väärtustate ka oma sõpru ning võtate juba täna ette plaani kellegagi kokkusaamine korraldada.