Kiirete aegade terviseks... ja mitte nii kiirete!

Seda ma aimasin juba ammu, et niisama logeleda ning puhata ma väga hästi ei oska. Vähemalt mulle tundub, et olen kas tegutsemas ja uusi asju planeerimas/koordineerimas, või siis teises äärmuses - lihtsalt lesin kuskil ja vaatan telerit (ja ei mingeid harivaid asju). 

Kui elukorraldus läks jagamisse ehk mu kõrvale tekkis üks härra, siis hakkasin ka ise rohkem aega maha võtma. Muidugi pean veel harjutama, mida ja kuidas seda teha rahulikult, liigselt mõtlemata ning lasta ajal kulgeda. Nii paljudes raamatutes, mida hiljaaegu lugenud olen, on sellest aja mahavõtmisest, vaikusest ning ka logelemisest juttu olnud. Kõige hiljutisem neist Romet Vaino "Rabatud" (soovitan!). 

Samas... Mulle tundub, et ellu on ka kontraste vaja, et need erinevad hetkel välja paistaksid. Et nautida lihtsalt olemist, siis on vaja natuke kiiremat aega. Et nautida kiiret aega, on vaja aega logelemiseks. Nüüd oktoobris-novembris oligi mul kiirem aeg, kus ühel ajahetkel toimus palju nii isiklikus elus kui ka nn töises. Hooandja projekti lõpp, tuuri organiseerimine ja palju muretsemist. 

Huvitaval kombel nautisin nii kiire aja planeerimist, aga ootasin ka selle aja lõppemist. Nüüd ei oska rattalt kuidagi maha tulla. Kokkuvõtted on peaaegu tehtud, aeg jõuludeks ettevalmistusi teha. Aga rahulikult olemine ei taha hästi välja tulla. See pole ka selline olemine, et oh, nüüd tõmbaks end veel rohkem rihmaks. Ei, ei. Ma tean, et see kiire aeg oli liiga stressirohke ning seda emotsionaalset väsimust ma taga ei igatse, kuid niisama olla ka ei oska. 

Samas ma usun, et see oskus tuleb ajaga. Võimalik, et peaks tegema ka sotsiaalmeedia pausi, sest teiste kiirete elude vaatamine ei aita logelemisele kaasa.