Vaikusest ja kuulamisest

Viimasel ajal on siinsed postitused väga palju seotud sellega, mida just lugenud olen. See ei ole juhuslik, sest tavaliselt loen suure innuga läbi just need raamatud, mis kuidagimoodi ka kõnetavad. Nii oli ka seekord. Kuigi mul oli üks teine raamat pooleli, siis haarasin riiulist ka Fred Jüssi/Jaan Tootseni "Olemise mõnu" ning sealsetest mõtetest jäi kummitama vaikuse ja kuulamise arutelud. 

Miks ma ikka ja jälle neist mõtlen? Sest ma tahaksin osata rohkem vaikuses olla ja seda nautida. Mulle meeldis see idee, et kui kuhugi loodusesse lähed, siis oled ja kuulad. Mida loodus sel hetkel räägib? Mis helid ümberringi on ja mida nad sulle ütlevad? Muidugi on seda väikse lapsega veidi keeruline veel teha, kuid idee sellest, et enne sama tuhinaga tegutsema asumist lihtsalt enne olla ja tunnetada - see on hea mõte. 

Näiteks saab seda "hetk vaikust" (või "hetk pausi") kasutada ja igapäeva- ja tööelus. Näiteks enne koosolekut või kui oled kuhugi konverentsile kohale jõudnud. Enne tunneta meeleolu ning siis saab edasi minna. See ootamine annab ka võimaluse otsustada, millise energia ja mõttega ise edasi soovid minna. Eriti oluline on see siis, kui miskipärast on juba tuju kehv, midagi tekitab tuska. See ootamine annab võimaluse ümber mõtestada, kas tahad samaga edasi minna või saab halva selja taha jätta. 

Igal juhul tahaksin seda vaikust ja kuulamist enda ellu rohkem. Nii et nüüd saangi edaspidi seda teadlikumalt ellu tuua ja luua.