Minu enda ootused iseendale

Miskipärast on ikka nii, et endale seatakse väga kõrged ootused. Omast kogemusest saan rääkida, et ostan endale põnevaid raamatuid lugemiseks, sest sean endale ootuse, et loen hästi palju. Seejärel otsin ja ka leian erinevaid koolitusi või seminare, kus plaanin osaleda (või isegi õnnestub osaleda). Kui veab, on see online ning saab järele vaadata. Kui selleks aega on. Aga ootus on kõrge. Niisama istumine ja olemine on küll toredad, kuid siis tekivad süümekad, et nii palju asju tahaks ju teha või lugeda või vaadata. 

Ootustega seoses tahan kindlasti kirjutada ootusest endale kui emale. Ühelt poolt soovin olla ettemõtlev, rahulik, last arendav, tark ema. Tahan, et ma suudaksin hoida kodu korras, teha sooja sööki mitu korda päevas, mitte telefonis skrollida, leida aega endale, arendada enda oskusi jms. Reaalsuses kõike ei jõua lihtsalt. Ei ole aega, ei ole energiat. Kui tekib vaba hetk, siis pigem on vaja millegi lihtsaga aju tuulutada kui suuta veel keskenduda millelegi keerulisele. Kõike teha emana siiski ei suuda. 24/7 lapsega olemine on samuti väsitav. Proovin küll leida hetki, kui ta magab, kuid need ei ole siiski olukorrad, kus 100% oma aega organiseerid. 

Kui asjad üle pea lähevad, siis ongi kõige parem võtta asju samm-sammu haaval. Rahulikult. Kirjutada üles, mis vajavad tegemist ja mis ajaks. See on mind aidanud, kuigi mõnikord on ka seegi raske asi, mida teha. Ootused iseendale on tavaliselt kõrged ning enda piitsutamine tuleb mõnikord liiga lihtsalt. Õnneks olen aastate jooksul õppinud rahulikumalt võtma. See läheb vahepeal paremini ja teinekord ka halvemini, kuid üldjoontes olen iseendaga rahujalal. Soovitan ka sinul oma ootused iseendale üle vaadata ning mõelda, kas need on hetkel vajalikud. Äkki on midagi hoopis kultuuriruumist pealesurutud, mõni sõpruskonnast imbunud ootus?