Eduelamusest, läbikukkumistundest ja pettumusest

See on postitus, mille kirjutamist alustasin detsembris, kui tundsin tohutut läbikukkumise ja pettumuse tunnet. Seejärel panin selle ootele, sest elasin igasuguseid emotsioone läbi. Ei osanud kõike sõnadesse panna. Jaanuaris lugesin aga raamatut "Julge, mitte täiuslik" (Reshma Saujani) ning see muutis mu perspektiivi. 

Juhtus siis see, et kukkusin eksamilt läbi. Mul, tubli tüdrukuna, ei olnud seda varem juhtunud. Võib-olla mingil hetkel olin muutunud ka mugavaks - läbi saan ju ikka. Seekord aga nii ei juhtunud. Naljakas, kuidas üks hetk võib ära rikkuda enesetunde ja meeleolu tükiks ajaks. Isegi, kui toredaid hetki sinna ümber juba ka kogunenud on. Samas on see ka hea reaalsuse check. Kõik ei ole alati nii hea, midagi peab juhtuma ka sellist, mis toredad momendid esile tõstab.

Räägin ja mõtisklen pigem koolist ning läbikukkumisest, kuid samas võib sisse pikitud olla ka muid mõtteid. Olen tükk aega nn surfinud toredal lainel. Isegi, kui koolis on olnud ka raskeid hetki, siis huvitaval kombel olen saanud rasketest hetkedest üle. Sellest ka see mõnus eduelamus ja -tunne. Ma suudan, ma võin, ma tahan! Sellega harjusin ära. Ja kui mõtlen läbiloetud raamatule, siis tubli tüdrukuna olingi eduga harjunud. Saujani kirjutab hästi ka sellest, kuidas me peaksime ka läbi kukkuma, et asjad ei läheks alati hästi. Sest sellest õpib palju. See tähendab läbikukkumist ka läbi elada - nukrutseda on okei. Ja siis on vaja edasi minna. 

Lõpuks ma enda kogemusega seda tegingi. Läbikukkumise elasin läbi, haletsesin ennast, mõtlesin ja vaagisin, mis siis valesti läks ning miks ma ei õppinud rohkem. Aga siis läksin edasi ja otsustasin, et jätan endale väikse puhkuse hetke ning siis vaatan edasi. Teiseks eksamiks sain rohkem aega lapse kõrvalt, et materjali läbi käia. Pärast järeleksamit oli samalaadne tunne kui esimesel korral. Ma nagu teadsin vastuseid, kuid kas need olid ikka õiged. Seekord teadsin, et edutunne võib olla petlik. Ma ei olnud endas kindel, kuigi tunne oli hea. Õnneks seekord pettumust ei olnud ja sooritasin eksami positiivsele hindele. 

Nüüd on aga küsimus - kas mul ei oleks läbikukkumistunnet olnud, kui ma poleks nii kindlalt arvanud, et eksamist läbi saan? Ilmselt küll. Raske on aga pettumustundega hakkama saada, sest isegi toredad hetked või olukorrad ei ole nii toredad, kui oled endas pettunud. Jah, just nimelt endas. Miks ma nii enesekindel olin, miks ma rohkem ei õppinud, miks ma nii valesid vastuseid kirjutasin. Pärast kõike seda oli aga eduelamus, kui lõpuks teise hinde teada sain. Tehtud! Lõpuks!