Lase minna

 Täna tuletati mulle meelde üht võtet, kus lased asjadel minna. Ei ole üleliigset infomüra, muremõtteid jms vaja mõtteid risustama. Lase neil minna. Olen kunagi ammu seda rohkem proovinud praktiseerida ning võin kinnitada, et teatud olukordades (mis polnud minu vastutada) see aitaski ning probleemid lahenesid. 

Lisaks rääkisin ühe hea tuttavaga tänulikkusest. Pean seda ka endale meelde tuletama, sest mul on nii palju, mille eest tänulik olla. "Aja juhtimise" loengus oli kodutööks tutvumine Ikigaiga ning lugesin ka slow livingu kohta artikleid. Mida rohkem aja juhtimisest ja ajast üldiselt loen, seda rohkem tekib mure, et me tõesti elame ajastus, kus kõik on nii kiire-kiire, kõike on kohe-kohe vaja, teen seda ja seda korraga, siis jõuan niiiiii palju! Kuhu me küll jõudnud oleme. Talupoegade looduserütmis ajatajust oleme jõudnud aega, kus me proovime leiutada vidinaid, mis meile aega annaksid, mille me siis uute asjade alla paneme. 

Olen ise jõudnud punkti, kus ma ei vaata alati väga suure imetlusega, kuidas keegi sotsiaalmeedias näiliselt end pooleks rebib. Pigem vaatan murelikkusega ning mõtlen, kas tal on aega magada, kas ta töötabki kl 7st südaööni. Miks ta seda teeb? 

Eks oli ka minul aeg, kus tegelesin rohkemate projektidega, kui tegelikult normaalne oleks olnud. Tahtsin saada kogemust, tutvusi, ennast tõestada. Tihtilugu olin lihtsalt suures stressis. Tagantjärele mõeldes oligi hea õppimise aeg, kuid praegustele tudengitele ja noortele soovitaksin natuke rohkem vaadata otsa sellele, kas reaalsuses on kõigeks aega. 

Lõppu veel minnalaskmisest. Huvitav, kas see on lõpuks edukas protsess, kui see asi, millel lased minna, ei tekita enam kripeldustunnet või kahjuvalu, vaid mõtled lihtsalt "meh".