Appi, ma läksin uuesti kooli

 Mõtteid keerleb hetkel peas nii palju, et ei tea, kust alustada. Kõigepealt - blogipidamise uuestialustamisest. Kunagi sai seda tehtud üsna regulaarselt ning enda lõbuks. Nüüd kirjutan tekste teiste jaoks ning enamasti tööga seoses, nii et tunnen, et enda mõtted jäävad kuhugi pidama, ei jõua neid lõpuni mõelda ning üldse on kuidagi poolik. Nii et päevikupidamise/blogipidamise/enda jaoks artiklite kirjutamise peale olen juba kaua mõelnud. 

Nüüd aga õppimaminemisest. Miks mina, kellel juba on magistrikraad, pidin sisse astuma ülikooli ühele populaarsemale erialale? Sest ma soovisin areneda ja õppida. See mõte on kuklas tiksunud juba aastaid. Ma soovin areneda. Aga kuhu suunas? Kui töökohta vahetasin, siis oli samuti soov midagi uut õppida ning seda ma ka sain. Siit edasi olen näinud inimesi enda ümber õppimas, programme läbi tegemas ja teistele oma teadmisi jagamas. Ma tahan ka sedasama! Kevadel osalesin Sandra ja Jalmar Vabarna koolitusel 
(muide, Harju ära 2.0 algab ka peagi - soovitan!) ning see tõukas veel rohkem arenemise suunas. Ja siis lõpetas juunis minu tubli ema enda teise MA kraadi ning... ma hakkasin üha järjekindlamalt erinevaid programme vaatama. 

Lõpuks jäi sõelale praegu väga koduseks saanud Tallinna Ülikool ning organisatsioonikäitumise magistriprogramm. See kõnetas mind. Inimeste juhtimine, psühholoogia, motiveerimine ja meeskonnatöö on mind alati paelunud. Teeme ära!

Enne on vaja aga sisse saada. Registreerisin end ära, konsulteerisin oma otsese ülemusega, käisin katsetel ja nägin kui palju inimesi sisse astub. Neid oli nii palju! Mäletan, et pärast kirjalikku osa ei olnud minu enesetunne üleliia hea. Tundus, et olin jätnud midagi kirjutamata ning hiljem meenusid erinevad mõtted, mida oleksin tahtnud veel kirja panna. Vestlus oli väga meeldiv. Sain väljendada enda motivatsiooni ning kinnitada, et ma ei soovi õppida lihtsalt kraadi pärast - see on mul juba olemas, vaid mind huvitasid päriselt ained, õppejõud ning see teadmine, mille saan. 

Üllatus oli suur, kui sain teada, et sain sisse ning veel nii heade tulemustega! Olin meelitatud ning muidugi korraldaja ning ettemõtlejana hakkasin muretsema planeerimise ja aja pärast. Samas oli elevus ka. Ma sain sellega hakkama. Ma astusin sammu, tegin selle ära ning sain sisse. Muidugi on kõige keerulisem osa alles ees. 

Ja just seetõttu otsustasin täna, pärast infotundi, et püüan hakata pidama blogi. Enda mõtete jaoks, harjutamise pärast ning ehk annab see ka võimaluse, et keegi seda loeb ja saab inspiratsiooni või lihtsalt teadmisi. Kooliaastad alaku! Vabad nädalavahetused, näeme kunagi jälle!