Appi, ma läksin kooli...jälle

Mul on tunne, et mida vanemaks ma saan, seda mugavamaks ma muutun. Aga see on ka loogiline. Kui kunagi võisin lennupiletid valida odavaimale lennule, mis tähendas ööbimist lennujaama põrandal, siis enam seda ei soovi. Või siis otsisin uusi ja ägedaid elamusi, mis viisid mugavustsoonist välja.  Sel suvel tabasin end mõttelt, et on sündmusi või kohti, kus osalen ja käin korduvalt ning see meeldib mulle. Iga korraga on mugavam, tean, mis toimub, see aga tekitab rahu ja kulgemise ning rapsin vähem. Mis ma sellega mõtlen? Näiteks - mõtlesin, et kui oleme korduvalt Lottemaal käinud, siis teame hästi, mis seal toimub ning võtame rahulikult programmiga, hoonetes käimisega, teame, mis meile meeldib rohkem teha ja avastame rahulikult uusi asju. Või Viljandi Pärimusmuusika Festival, mille programm on kirju, ala on suur ning lihtsasti võib endal pea segi ajada, kui on soovi kõigest alati osa saada. Kui oled seal aga mitmendat aastat või mitmendat päeva, siis muutub külastus nautlevamaks, rahul...

Muusikagurmaanid said mõnusat kuulamist juurde. Kui kolm väga andekat inimest koos looma hakkavad, siis ongi ootus väga suur ja uue loomingu nälg fännile suur. Nii on ka koosseisuga Koikson-Tärn-Mölder.  Kõik kolm liiget toovad siia oma tugevused - Liisi Koikson kauni eestikeelse vokaali, Marti Tärn sügavad bassigruuvid, Sander Mölder värske soundi ja biidi. Uus EP on vähem folgine kui eelmine ning kõlab rohkem pehme popina. See ei ole sugugi halb, kuid olles ise suur pärimuse ja selle töötluse sõber, siis natukene ootasin seda.  Igal juhul oli hea tiksuv kuulamine ning hea meelega kuulan veelgi.  Koikson-Tärn-Mölder "All õhtutaeva" 1. All õhtutaeva 2. Moonaliisa 3. Sink sale pro 4. Suve hääl 5. Üks mees läks kõnet pidama Lood arranžeerisid Liisi Koikson, Marti Tärn, Sander Mölder, miksis Kaarel Tamra ning masterdas Tony Lindgren Rootsist. 

Näen tihti, kuidas muusikud või bändid endale mänedžeri otsivad. Põhjusteks, et võiks kontserte rohkem olla ja tuntust rohkem. Kas see ongi see, millega mänedžer tegeleb ja võluväel teha suudab? Kiire vastus on - ei.  Kui aga pikemalt lahti kirjutada, siis kõigepealt võiks muusik ja bänd aru saada muusikamaailma ning -tööstuse toimimisest ise. Sellisel juhul saab ta kõige paremini aru, milliseid tegevusi meeldib talle ise teha, millega on aga abi vaja. Kõige olulisem on aga see, et ta saab aru, kus ta ise artistina paikneb. Kas see on aina suuremaid lavasid vallutav ning suurt (maksvat) fännipagasit omav artist ning veel ambitsiooniga välismaale minna? Või on see pigem lokaalne ja intiimne suund, kus on soov iga nädal kohalikule fännkonnale esineda? Või midagi vahepealset? Muidugi oleneb palju ka žanrist, sest kuigi suur osa tööstuse jõudlust pannakse popmuusikasse, siis seal on ka konkurents väga, väga suur. Pärimus/maailmamuusika ning klassikalise muusika žanrites käivad asjad ho...