Appi, ma läksin kooli...jälle

Minu muusikat täis teekond jätkub. Seekord ei olnud keeruline valida, mida ja keda kuulata, sest sel kuul ilmus Alonette'i debüütalbum.  Huvitav, et hetkel on populaarne minu jaoks mineviku-hõnguline muusika. Midagi, mis kõlab tuttavalt, kuid kaugetest aegadest. Retrolik. See pole aga sugugi halb asi. See kõik taasleitud helimaailm on kvaliteetne ja kaunis.  Alonette on minu jaoks midagi sarnast, mis kõlab väga hästi. Debüütalbum "Compass" on ilus, hõrk, nostalgiline. Helipilt on midagi tuttavlikku, midagi minevikust, midagi filmilikku. Minu jaoks loob muusika pildi muredeta suvest ja päikeselisest roadtripist (eelistatavalt kuskil Itaalia/Prantsusmaa teedel retrokabrioletiga).  Oleksin tahtnud laulusõnu kõrvale lugeda, sest tajusin neis sügavamat mõtet, kuid kõike alati ei tabanud ja ei saanud aru. Ehk teine kord.  Album on hea kuulamine neile, kellele meeldib nostalgiline popihõnguline ingliskeelne muusika. Kuuldavasti neil ka lausa kontserdid aprillis tulemas....

Oma kultuurikorralduse õpingute käigus õppisin palju tähtaegade kohta. Mitte ainult seda, et koolitöid tehes peab olema täpne, aga ka seda, kuidas korraldades neid kõiki planeerida. Mulle meeldib öelda, et on kahte pidi planeerimist. Esiteks see, kui on juba sündmuse aeg paigas ning pead kõik tegevused ja tähtajad mahutama selle ajaraami sisse. Ja teiseks see, kui alustad planeerimist sellel ajahetkel ning lõpptähtaeg ei ole paigas. Need eeldavad kahte erinevat lähenemist tähtaegadele.  Olen märganud, et paljud inimesed ei taju, et tähtaegade taga ei ole ainult nende endi töö ja sellega kaasnevad ülesanded, vaid ka teiste inimeste töö (ja kogu töö ehk kõikide tööde planeerimine). Kui tähtajad ei ole liiga üksteise otsas, on rohkem aega planeerida muud ning ei ole ka nii suurt tööväsimust.  Tähtaegade määramisel peab kommunikatsioon olema selge. Tunnistan, et selles ei ole ka ma ise kõige parem olnud - ma küll soovin arvestada teiste meeskonnaliikmete töögraafikutega, kuid alat...