Appi, ma läksin kooli...jälle

Olen aru saanud, et aeg on väga väärtuslik. Muidugi tekib igatsus vaba aja järele just siis, kui seda pole. Sellel hetkel, kui aega on, siis kipub aju puhkeseisundisse minema ning mingil hetkel tekib süütunne, et "lebotan" ajal, mil võiks veel midagi asjalikku teha.  Reaalsus on aga see, et tööpäevadel on nii palju mõttetööd, koordineerimist, suhtlemist ning sellele otsa veel õhtune loeng võtab nii palju ajuressurssi, et hetkel on tunne, et tühjaks pigistatud sidrun saab veel tühjemaks. Mõistus saab aru, et see kõik on kasulik, kuid vaim ja keha tahaksid kuhugi kerra tõmmata ja magada.  Umbes aasta tagasi tahtsin olla väga tubli ning enne kl 7 koos mehega ärgata, et siis virgutav jalutuskäik teha või isegi jooksmas käia. Paar korda seda suutsingi, kuid hetkel ei kujuta ettegi, et seda teen. Lähen küll mõistlikul ajal magama ning ärkan kl 7, kuid varasem ärkamine tundub midagi, mis mõistuse kohe errorisse viib. Hetkel arvan, et see on seetõttu, et tööl ning tööväliselt on palj...

Kuupäev, aastapäev, tähtpäev. Muidugi mina ütlen nii tähtsa päeva kohta (nagu seda on kuu aega abielus olemist) tähtpäev, kuid kallis kaasa ütleb järjepidevalt kuupäev. Mine võta kinni, kas ta teeb nalja või mitte. Igal juhul tähistasin päeva passi kättesaamisega, nüüd vaid veel uued pangakaardid uuendada ja vist on suuremad paberiajamised tehtud.  Täna sain esimest korda läbi teha ka pika päeva, kus jõuan hommikul tööle ning töölt sujuvalt loengusse. Päevad saavad olema pikad (aga ehk ei aja segadusse - jah, väike sõnamäng ühe eesti filmi pealkirjaga). Peab mainima, et kuigi tulin suure hurraaga loengusse ning käisin ennetavalt söömas ja võtsin ka kohvi, siis tähelepanu hakkas teises loengupooles hajuma. Pean kindlasti mõtlema sellele, kuidas mõtet suuta värskena hoida, mitte muid mõtteid mõelda ja rohkem kohal olla. Kui kellelgi on ettepanekuid, siis need on teretulnud. Esimeses reas juba istun - nagu tubli koolilaps ikka. Lisaks on arvutiga mugavam ning meelega olen lähemal ja n...