Pärast pingelist aega tahaks eduelamust
See on nii huvitav, et vahepeal läheb kõik justkui hästi - tulevad vastused (mis on positiivsed), asjad edenevad, inimesed mõtlevad kaasa ja kõik osapooled teevad oma asju. Ja siis äkki on see keeruline aeg. Ei tule vastuseid, siis sa oled see tüütu putukas, kes muudkui pärib. Seejärel saad "pragada" teiselt täiskasvanud inimeselt, et sa vastust ootad ja uurid. Siis ei tule positiivseid vastuseid, püüad leida lahendusi, pakud uusi asju või otsid teisi koostööpartnereid. Muudkui lahendad, mõtled, genereerid. Ja ei midagi. Seejärel tuleb väsimus, pahameel, et asjad nii on. Enesehaletsus, et miks minul nii. Kuidas teised hakkama saavad? Sellisel momendil tahaks tunda eduelamust. Väikest positiivset vastust või kellegi heameelt, et muidugi teeme koos asja. Hetkel ootangi seda hetke. Kuigi mõnes teises päevas on neid olnud omajagu ning tore oleks see tunne salvestada ka raskemasse hetke. Peab harjutama!