Appi, ma läksin kooli...jälle

Nüüd, kus beebi magab umbes 30-45 minutit, siis peab olema oma asjadega kiire ja konkreetne. Loodan, et ühel hetkel lähevad uned veidi pikemaks, siis on ka keskendumisaega rohkem. Praegugi pidin valima, kas lugeda üht Asi On Minus sisuklubi raamatut edasi ("Come as You are") või teha midagi muud. Otsustasin siis vastata e-mailidele ning kirjutada kiirpostitus. Eelmises postituses hõikasin, et lugemine on nüüd minu hobi. Sellega on õnneks hästi läinud ning Heelia Sillamaa "Ammuu" ning Mari Tammari "Õnn kuulub kõigile" on juba läbi loetud. Viimasest inspireerituna mõtlesin ka ise hakata märkmikusse üles kirjutama unistusi. Mingil hetkel avastasin, et äkki ma ei oskagi enam unistada. Olen nagu mingid asjad elus saavutanud ning polegi olnud aega, et unistada. Samas tundub see midagi toredat, mida teha. Igal juhul plaanin võtta ühe märkmiku selle jaoks eraldi. Võib-olla tuleb see üldse märkmik minu mõtetega, kuid siiski loodan, et positiivsete ja heade mõtetega...

Tegelikult olen selle hobiga tegelenud juba ammu. Oskasin seda teha kuskil alates 1. klassist (jah, ma ei osanud enne, kuigi üritasin). Ehk siis - otsustasin, et minu ametlikult uueks hobiks on lugemine.  Mulle on lugemine alati meeldinud ja viimase paari aasta jooksul avastasin selle enda rõõmuks taas. Asi On Minus augustikuu kohtumisel oli minu analüüsis kõige madalama punktitulemusega hobide kategooria. Lapse kõrvalt ning kogu elumuutuses on see tõesti tagaplaanil. Kiire mõtlemine viis mind aga tõdemuseni, miks mitte lugemist hobiks pidada. See meeldib mulle, teen seda rõõmuga ning uus "ahhaa" moment lisas ka motivatsiooni rohkem lugeda.  Rääkides ahhaa-momentidest. Sellest kirjutas ka Jaan Aru oma uues raamatus "Loovusest ja logelemisest". Alustasin selle lugemist vist maikuus, kuid lõpuks jõudsin lõpule. Nii hea oli! Andis palju mõtlemisainet, samas jäi ka kripeldama, mis teemad siis mind kirglikuks teevad, mida ma uurida/arendada tahan, et siis loota, et loge...