Appi, ma läksin kooli...jälle

 Täna (11. novembril) toimus Eesti Teadusagentuuri korraldatud teaduskommunikatsiooni konverents ning jagati teaduse populariseerimise auhindu. Kuigi kohapeal oli kuulajate hulk piiratud, siis oli mul võimalus osaleda. Ja see oli nii jõustav ja inspireeriv. Inspireerivad olid paljud ettekanded, kuid peamiselt oli inspireeriv olla seal kohal ning näha kõiki neid inimesi. Eksperte, kes teevad oma asja väga suure hingega. Üle pika aja on veel mitu tundi hiljem tunne, et teen midagi õigesti ning olen väga heas kohas.  Lisaks oli tänane loeng karjäärijuhtimisest ning ka selle kuulamine oli kuidagi jõustav ning mõnus. Pärast loengut ning kogu päeva oli tunne, et nüüd teeks kohe palju ära!  Ja et see tunne kestaks!

 Ja nii ongi üks kuu (ja rohkem) linnulennul läinud. Vahepeale on jäänud väga kiired ajad, üks inspireeriv tööreis Taani ning muidugi palju kooli. Vaikselt on taas ellu tulnud kodukontor ning üha enam räägime ka kooli kolimisest Zoomi.  Lisaks sai meid kätte praeguse aja aktuaalseim viirus ning veetsime kohustuslikud päevad kodus. Paraku minu päev siiski väga erinev ei olnudki. Ainult õues ei käinud, muidu on päevad üsna tubased ja kodused olnud. Ühelt poolt ei kutsu antud olukord välja, samas on kuidas elu ka selline, et lisaks trennile, koolile ja tööle liiga palju muid tegevusi ei mahu päevakavva.  Aja juhtimise loengus kuuldu pani mõtlema selle üle, millele ma praegust aega "raiskan", kui tööle liikumine enam palju aega ei kulu (elutoast köögilaua taha on kaks sammu). See pani mõtlema, et kui ma soovin ja unistan, et ma loeksin rohkem, siis ma lihtsalt pean selle kätte võtma ja alustama. Nii saingi Merilin Mandeli "Jess, lapsed" raamatu läbi. See oli mõnusalt mu...